Vot sellest polegi veel rääkinud. Nimelt on Jasper meil väga emotsionaalne. Ja tema nutu, jonni ning kurvastushood on vahest nii armasd, naljakad ja koomilised, et seal kõrval tõsiseks ja toetavaks jääda on väga keeruline.
Näiteks täna. On traditsioon, et Musamaris saab Jass süüa ühe kohukese. TÄna vanaemaga läksid ja Jassil oli plaan kohuke enne tundi ära süüa. Aga ununes, sest tüdrukutega oli vaja joosta. Ja kui siis peaaegu tunni lõpus meelde tuli oli nutt ja hala ning suur mure. Ja väidetavalt oli tuju nii paha paha ja kurb olla.
Ja näiteks teisipäeval pidi Jass linna kaasa võtma oma PUhhi. Aga unustas ja siis linnas teatas järsku tädi Heidile: Me peame tagasi pöörduma, mul jäi puhh koju. TÄid arvas küll, et tema ei saa enam tagasi sõita, tema peab trenni minema. Ja siis tulid pisarad ning õnnetu olemine. Jass kurtis, et tema on nii õnnetu ja äkki siis issiga koos minnakse puhhi järgi, sest Puhh pidi ju tulema ka sadamasse laevu vaatama. Pisar silmas rääkis mulle, et: teeme sellise triki, et me viime sind issiga kooli ja siis toome PUhhi ära ja siis lähme sadamasse laevu vaatama. Lisati veel, et tema on niii õnnetu ja tema tuju ei lähe mitte kunagi mitte iialgi enam heaks.
Ja vot see Mitte kunati, mitte iialgi on tavaliselt selline jonni saatev lause. Siis on paha tuju ja õnnetu olemine ikka eriti suur ja lohtutada ei saa kuidagi. Siis lendavad laused nagu: Mu tuju ei lähe mitte kunagi, mitte iialgi paremaks ja Ma ei luba mitte kunagi mitte iialgi kellelgi midagi teha. Ükskord sellise suure õnnetuse peale Tädi Kaja küsis, et miks sul siis paha tuju nüüd on? Jass aga vastas pisarad silmis suure nutuga: Ma ei tea.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment