Meie külla tehti lumelinn. Nüüd käime seal mängimas. Üleeile olime ka platsis ja Jass lasi hoolega liugu. Siis aga tulid sinna kaks nii 10 -12 aastast tüdrukut. Jass oli kohe aktsioonis, et tema läheb tüdrukutega mängima. Ma ise kartsin, et ega nad ei taha küll, aga ega last keelama hakka. Jass siis üritas neile järgi joosta, aga ei õnnestunud. Plikad silkasid kiiremini eest. Veidi nuttu ja siis oli nagu korras ning pani tüdrukutele uuesti järgi. Sai nad mäe otsas kätte ja lasi isegi paar korda koos liugu. Enne aga tutvustas end viisakalt nagu emme oli õpetanud : Tere minu nimi on Jasper! Aga see pani tüdrukud ainult naerma. Siis jooksid tüdrukud teise atraktsiooni juurde ja Jass padavai järele aga seal said tüdrukud edumaa ja Jass oli jälle õnnetu. Tuli suure nutuga minu juurde, et tüdrukud ei taha minuga mängida. (no mis sa 12 aastastest ikka tahad) Ja siis kiilus minu mõistus kinni. KUidas sa siis seletad, et ei taha mängida. Mõtlesin siis, et asi tuleks lihtsalt vanusega välja vabandada. Pärast äkki eluaegne trauma, et tüdrukud põlgasid ära. Ja siis oligi, et need tüdrukud on sinust pikemad ja vanemad ning nendega ei saagi hästi mängida. JÄrmgine kord otsime sinuga ühe pikkused ja ühe vanused tüdrukud, siis nendega saab mängida. Aga mure oli ikka suur ja tahtmine mängida ka. Pakkusin siis, et issi võib ju lasteaeda sind viia. Seal saad Miiaga mängida. Seda ka ei tahtnud.
Selline siis episood tüdrukutest. Arvatavasti mitte viimane, kus lohutama peab, et tüdrukud maha jätsid.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment