kolmekesi hambaarsti juures

Et võiks ju käia hambaarstil. Ja et lastel ei tekiks hirmu arstil käia, võiks nendega käia seal juba siis, kui hambad korras on. Nii saigi mõte teoks, et aja, närvide ja muu kokkuhoiu huvides võiksime kõik kolmekesi Jasper, Joosep ja mina hambaarstil ära käia. Leidsime kena arsti, kes meiega oli nõus kõigiga tegelema ja nii me kabineti uksest sisse marssisime. Jaagup oli ka kaasas, aga kuna temal veel hambaid pole, siis panime tema lihtsalt nurka vaatlema.
Esimesena käis Jasper, kuna Joosep ikka natuke pelgas seda kohta. (paar päeva varem elu esimese verevõtmise protseduuri talus ta ilma ühegi pisara ja piuksuta ning näitas issile õhtul uhkelt plaastrit). Jass sai pärast 2 loomakest ka valida. Siis oli Joosepi kord. Tooli ta istuda üks ei tahtnud. Seega oli minu süles ja arst siis uuris, mis tal suus on. Kõik oli kena ja Joosep lasti ka endale mänguasju valima. Jasper küll mitu korda kommenteeris, et Joosep valib liiga palju, aga kuna arst kohe sujuvalt minu ette võttis, siis ei saanud kuidagi reageerida ka. No ja kui ma siis toolist tõusin oli mänguasjade kast põhimõtteliselt tühjaks tõstetud ja moodustatud kaks kuhja lindudest ja loomadest. Kui hakkasime linde karpi tagasi panema tuli Joosepi poolt esimene hädakisa. Mis moodi tagasi. Ma ju valisin need nii nagu lubati. Ja kui teine hunnik ka tagais läks läks kisa ka korra võrra kõvemaks. Aga kui ka käes oleva 10 looma hulgast osasid tagasi paluti panema hakata oli röökimine arvatavasti ka õue kosta. Ja siis sain ma elus vist esimest korda tunda seda, mis moodi üks peaaegu kolmene jonnib ja raevutseb.
Joosepi enam vähem 3 loomaga jätnud haarasin ta kaenlasse, Jaagupi korviga teise kanelasse ja palusin Jasperil riidesse panna. Joosep aga röökis meeleheitlikult ja viskas enda põrandale siruli. Riidesse keeldus ta panemast ja aru oli saada, et siin ta seda nii peal järgi ei jäta. Seega toppisin Joosepi riided ja kummikud käekotti (hea et see piisavalt suur on) haarasin ühte kaenlasse kõvasti siputava, röökiv ja paar tonni kaaluva Joosepi, kes minuarust meenutas pigem eriti libedat siputavat angerjat ning teise kaenlasse Jaagupi korviga. Jass võttis siis ülejäänud kraami kaasa ning nii me lifti läksime. Arst muigas veel tagantjärele, et noh, hambaarstilt võib ju suure kisaga lahkuda. Nojah, aga et see kisa tekkis mänguasjade mitte puurimise pärast. Igatahes sain siputava ja röökiva Joosepiga jalutada ka üle parkla ja autosse ta ka veel sellisena toppida. Maha rahunes ta alles issi juures, kus issi rahulikult seletas, kus ja kuidas asjad käivad. Ja vaene Jaagup, kes asja esialgu suht rahulikult pealt vaatas, arvas, et nüüd on tema kord veidi häält teha. Jumal tänatud, et issi nii  lähedal töötas.